Ühel hetkel oma elus hakkasin märkama kummalist vastuolu.
Ma tahtsin armastust.
Tahtsin lähedust.
Tahtsin tunnet, et keegi hoiab mind, näeb mind, mõistab mind ja on minu kõrval.
Aga samal ajal oli mul väga raske seda vastu võtta.
Mitte sellepärast, et armastust poleks olnud.
Vaid sellepärast, et ma ei osanud enam päriselt toetuda.
Olin õppinud seisma omadel jalgadel.
Olin õppinud olema tugev.
Olin õppinud vastutama.
Olin õppinud hakkama saama.
Ja mida paremini ma hakkama sain, seda vähem ma märkasin, kui väga ma tegelikult igatsesin, et keegi vahepeal minu asemel kannaks.
Paljud meist õpivad selle ära juba lapsena.
Mitte tingimata suurte traumade või dramaatiliste sündmuste kaudu.
Mõnikord piisab ühest hetkest.
Ühest lausest.
Ühest tundest.
Ühel päeval mõistab laps, et nüüd tuleb ise kõndida.
Ise hakkama saada.
Ise olla suur.
Ja kuigi see on elu loomulik osa, võib lapse süda seda tõlgendada teisiti.
Ta võib kuulda:
“Mind enam ei kanta.”
Sellest sünnib vaikne otsus.
Kui mind ei kanta, siis kannan ennast ise.
Ja nii me hakkamegi ennast kandma.
Õpime olema tugevad.
Õpime olema vastutavad.
Õpime olema need, kelle peale saab loota.
Õpime ehitama kodusid, suhteid, ettevõtteid, perekondi ja terveid maailmu.
Aga sageli jääb selle tugevuse alla peitu üks vana igatsus.
Igatsus selle järele, et vahepeal võiks keegi teine kanda.
Mitte sellepärast, et me ei oska.
Vaid sellepärast, et me ei tahaks alati üksi osata.
Ja siis saabub armastus.
Või vähemalt inimene, kellelt me loodame armastust leida.
Aga armastus teeb midagi kummalist.
Ta ei too nähtavale ainult meie tugevusi.
Ta toob nähtavale ka kõik need kohad, kus me ennast veel ei usalda.
Kõik need kohad, kus me kardame.
Kõik need kohad, kus me tunneme ennast ebapiisavana.
Kõik need kohad, mida me pole isegi endale tunnistanud.
Ja nii hakkamegi suhtes otsima midagi, mida me tegelikult otsime juba ammu.
Kinnitust.
Kinnitust, et me oleme armastatud.
Kinnitust, et me oleme olulised.
Kinnitust, et meid ei hüljata.
Kinnitust, et me ei jää üksi.
Aga siin tekib paradoks.
Mida rohkem me vajame teiselt kinnitust, seda rohkem anname talle võimu oma sisemise rahu üle.
Ja mida rohkem anname selle võimu ära, seda rohkem hakkame kartma selle kaotamist.
Nii sünnibki sõltuvus.
Mitte inimesest.
Vaid tundest, mida tema kohalolu meis tekitab.
Ja siis hakkame me üksteist süüdistama.
Üks ütleb:
“Sa ei armasta mind piisavalt.”
Teine ütleb:
“Sa nõuad minult liiga palju.”
Üks ütleb:
“Ma tahan rohkem lähedust.”
Teine ütleb:
“Ma tahan rohkem vabadust.”
Aga sügaval sisimas küsivad mõlemad täpselt sama küsimust.
“Kas ma olen armastatud sellisena nagu ma olen?”
See küsimus saadab peaaegu kõiki inimesi.
Ja ometi ei ole see veel kõige sügavam küsimus.
Kõige sügavam küsimus tuleb hiljem.
Siis, kui me hakkame taipama, et võib-olla ei otsi me tegelikult teise armastust.
Võib-olla otsime me hoopis omaenda armastust.
Kas mina armastan ennast sellisena nagu ma olen?
Kas ma suudan jääda enda kõrvale ka siis, kui ma eksin?
Kas ma suudan jääda enda kõrvale ka siis, kui ma kardan?
Kas ma suudan jääda enda kõrvale ka siis, kui ma ei ole tugev?
Kas ma suudan jääda enda kõrvale ka siis, kui ma ei kanna kõiki teisi?
Need on küsimused, mis muudavad elu.
Sest ühel hetkel hakkame märkama, et suurim probleem ei olnudki see, et keegi teine meid ei armastanud.
Sageli oli probleem selles, et me ise olime õppinud armastust siduma saavutamise, vastutamise, tõestamise või tugev olemisega.
Me olime õppinud uskuma, et armastus tuleb välja teenida.
Ja siis hakkame aeglaselt õppima midagi uut.
Õppima, et võib-olla ei pea kogu aeg tugev olema.
Õppima, et võib-olla ei pea kogu aeg kontrollima.
Õppima, et võib-olla ei pea kogu aeg kandma.
Õppima, et võib-olla võib vahepeal ka toetuda.
Ja just siin jõuame kõige suurema hirmuni.
Mitte hirmuni hüljatuse ees.
Vaid hirmuni lahustumise ees.
Sest kui ma lõpetan enda kaitsmise, siis kes ma olen?
Kui ma lõpetan enda tõestamise, siis kes ma olen?
Kui ma lõpetan enda kontrollimise, siis kes ma olen?
Kui ma armastan täielikult, kas ma kaon ära?
See on koht, kus paljud meist seisavad.
Ühe jalaga turvalises vanas maailmas.
Teise jalaga tundmatus.
Ja alles siis hakkame mõistma, et võib-olla ei olegi armastuse eesmärk ennast kaotada.
Võib-olla on armastuse eesmärk avastada, et me ei pea ennast enam nii kõvasti hoidma.
Sest tõeline lähedus ei hävita inimest.
Ta ei võta ära tema olemust.
Ta ei kustuta tema individuaalsust.
Ta lahustab ainult selle osa, mis on pidanud kogu aeg ellujäämise nimel pingutama.
Ja võib-olla ongi küps armastus lõpuks midagi palju lihtsamat, kui me arvasime.
Mitte vajadus, et keegi teine täidaks meie tühimiku.
Vaid julgus näidata ennast tervikuna.
Ja avastada, et me oleme armastatavad ka siis, kui me ei tõesta midagi.
Ka siis, kui me ei kanna kõike.
Ka siis, kui me lihtsalt oleme.
Võib-olla ongi see kõige suurem vabadus.
Ja võib-olla algab just sealt päris armastus.
