Armastus ei võta vabadust. Armastus sünnib vabaduses.
Üks suurimaid eksitusi, mida inimene võib armastuse kohta uskuda, on see, et armastus nõuab iseenda hülgamist.
Sageli peetakse armastuseks kompromisse, enese tagaplaanile seadmist, oma soovide mahasurumist või pidevat kohandumist teise inimese ootustega. Mõnda aega võib see isegi toimida. Kuid mingil hetkel hakkab hing vaiksel häälel meelde tuletama, et midagi olulist on kaduma läinud.
See on sisemine vabadus.
Vabadus ei tähenda vastandumist, üksindust ega kohustustest põgenemist. Vabadus tähendab võimalust elada kooskõlas oma sügavama olemusega. Võimalust kuulata seda vaikset sisemist kutset, mis ei räägi mõistuse, vaid südame keeles.
Mõnikord kutsub see looma. Mõnikord vaikima. Mõnikord õppima, kirjutama, loodusesse minema või lihtsalt olema. Need tegevused ei ole iseenesest olulised. Oluline on, et inimene ei hülgaks oma sisemist kompassi.
Kui südame hääl jääb liiga kauaks tähelepanuta, hakkab elu sellest märku andma.
Kõige sagedamini ilmneb see suhetes.
Kui kaks inimest ei liigu enam samas sisemises sageduses, tekivad pinged. Ootused jäävad täitumata. Pettumus sünnitab süüdistusi, eemaldumist või vaikset tõrjumist. Suhe muutub kohaks, kus armastuse asemel püütakse teineteiselt midagi saada.
Ent küsimus ei ole tavaliselt teises inimeses.
Küsimus on selles, miks inimene loobub iseenda tõest.
Väga sageli juhib seda süütunne.
Tekib uskumus, et iseenda valimine tähendab armastuse mittevalimist. Justkui oleks oma aja, oma ruumi või oma tee valimine egoism.
Aga kas see on tõesti nii?
Võib-olla tähendab iseenda valimine hoopis armastuse kõige puhtamat vormi.
Sest inimene saab jagada ainult seda, mida ta ise kogeb. Kui sisemaailmas valitseb puudus, hakkab puudus peegelduma ka suhetes. Kui sisemaailmas valitseb rõõm, loovus ja kohalolu, hakkab see loomulikult voolama ka kõikidesse kohtumistesse.
Seetõttu ei ole küsimus selles, kas valida armastus või iseennast.
Need kaks ei ole vastandid.
Tõeline enesearmastus on armastuse algus.
Iga mõte, iga emotsioon ja iga sisemine hoiak kujundab tegelikkust. Tänased valikud saavad homseteks kogemusteks. Kui inimene jääb pikaks ajaks hirmu, süü, puuduse või enesehülgamise seisundisse, hakkab sama muster korduma ka tulevikus.
See ei ole karistus vaid resonants.
Elu vastab alati sellele sagedusele, millel inimene kõige enam viibib.
Seetõttu ei ole kõige olulisem küsimus mitte see, mida teine inimene teeb.
Olulisem küsimus on: millist sisemist seisundit toidetakse iseendas?
Kas kasvatatakse hirmu või usaldust?
Kas puudust või küllust?
Kas kontrolli või vabadust?
Spirituaalses traditsioonis öeldakse sageli, et hing valib kogemused, ego aga võitleb nende vastu.
Ego soovib turvalisust, kontrolli ja tuttavat. Hing otsib kasvamist, teadlikkust ja avardumist. Just seepärast võivad ka kõige raskemad suhted osutuda suurimateks õpetajateks. Mitte sellepärast, et kannatus oleks eesmärk, vaid sellepärast, et iga valulik kogemus võib osutada kohale, kus inimene ei ole veel täielikult armastanud iseennast.
Ärkamine algab hetkest, mil vastutus oma sisemaailma eest enam kellelegi teisele ei kuulu.
See ei tähenda, et suhted muutuksid vähem oluliseks.
Vastupidi.
Alles siis saab armastus muutuda vabaks.
Sest armastus ei küsi: „Mida ma sinult saan?”
Armastus küsib: „Millisest teadvuse seisundist ma sind armastan?”
Kui vastuseks on hirm, sünnib sõltuvus.
Kui vastuseks on puudus, sünnib kontroll.
Kui vastuseks on süütunne, sünnib enese hülgamine.
Aga kui vastuseks on vabadus, sünnib armastus, mis ei seo, vaid avardab.
Võib-olla seisnebki inimese üks sügavamaid hingeõppetunde selles, et armastus ja vabadus ei ole kaks erinevat teed.
Need on üks ja seesama tee.
Sest ainult vaba süda suudab armastada ilma omamata.
Ja ainult armastav süda julgeb olla tõeliselt vaba.
