Teadvus, süda ja elu voolamine
Meie olemus ei seisne üksnes meie mõtetes ega tunnetes.
Tegelikult võiksime olla need, kes märkavad ja jälgivad oma mõtteid ning kogevad oma tundeid teadlikult.
Palju meie sisemistest kannatustest tekib sel hetkel, kui unustame selle sügava ja olulise tõe.
Kui me samastume oma mõtetega – eriti nende mõtetega, mis räägivad hirmust, puudusest või süütundest – siis tõmbame end tahtmatult nende negatiivsete sageduste külge. Sellisel juhul hakkame elama vaid oma sisemise jutu ja murede sees ning kaotame kontakti elu tõelise vooluga, mis kulgeb meie ümber ja läbi meie pidevalt.
Elu ei ole meie vastu ega püüa meid kahjustada – elu lihtsalt voolab edasi oma loomulikus rütmis. Kuid inimene, kes kardab valu või ebamugavustunnet, tõmbub kokku, sulgudes endasse ja eraldudes. Just see sulgumine ja tõrjumine tekitab meis pingeid ja kannatusi, mitte valu või ebamugavus ise.
Südame avatus kui energia liikumise eeldus
Iga kord, kui me ei suuda andestada, kui hoiame kinni solvumisest või häbist, me tegelikult hoiame kinni teatavast energiast ja surume selle enda sees alla, takistades selle loomulikku liikumist. See kogunenud energia ei saa enam vabalt liikuda ja hakkab aegamisi kogunema – tekitades kehas pingeid, suhetes distantseerumist ning hinges sügavat väsimust ja kurnatust.
Elu voog on nagu jõgi, mis tahab alati vabalt liikuda ja voolata. Kui me paneme selle voolule ette tammi või takistuse, hakkab vesi seisma ja lõpuks rikneb. Täpselt samamoodi juhtub meie sees, kui me ei luba oma tundeid vabalt kogeda, hoides neid kinni või alla surudes.
Avatud süda ei tähenda seda, et lubame kõigel end läbi lõigata või haiget teha. See tähendab hoopis seda, et me ei sulgu ega tõmba end tagasi, kui elu meid valusalt puudutab. Me julgeme tunda ja kogeda kõiki emotsioone ilma, et klammerduksime neisse või püüaksime neist pääseda. Me lubame elul voolata vabalt läbi meie – ilma vastupanuta ja takistusteta.
Kuidas pingeid vabastada ja jääda avatuks
- Märka, kui sulgud.Kui tunned, et tõmbud kokku või hakkad kedagi süüdistama – peatu hetkeks. See on märk, et vana valu on aktiveerunud. Ära võitle, vaid hinga.
- Luba tundel olla.Tunded on energia, mitte oht. Kui lubad neil tulla ja minna ilma analüüsita, hajub nende jõud loomulikul teel.
- Too tähelepanu südamesse. Soovitame panna tähele oma rindkere piirkonda – kohta, kus tunned avatust või pinget. Kui hoiad südame avatuna ka valu hetkel, jääd ühendusse elu vooga.
- Tuleta meelde, et sa oled teadlikkus. Sina ei ole need tunded. Sina oled ruum, milles need ilmuvad ja kaovad. See teadmine toob vabaduse ka kõige keerulisemates hetkedes.
Vabadus, mis on alati olemas
Tõeline vabadus ei seisne ainult selles, kui lõpuks saab kõik korda või kui kõik meie soovid ja plaanid täituvad.
See on sisemine rahu, mis püsib ja eksisteerib ka kõige keerulisemate ja tormilisemate hetkede keskel.
See on sügav teadlikkus ja rahuolek, mis ei sõltu mingitest välistest tingimustest ega olukordadest.
Kui inimene lõpetab elu pideva kontrollimise ja pingutamise ning hakkab lihtsalt märkama, kuidas elu temast loomulikult läbi voolab, siis tekib selles hetkest sügav ja tõeline kergus. See on vabanemine – mitte põgenemine raskustest, vaid kohalolu ja hetkes olemise sügav kogemus.
Me ei pea otsima rahu ja tasakaalu kusagilt väljaspool ennast, sest tõeline rahu on juba olemas meis endis.
See on sisemine seisund, mis avaldub loomulikult ja loomupäraselt siis, kui me ei hoia enam kinni ega püüa kõike kontrollida.
Nii muutub ka kogu elu voolavaks, avaraks ja elusaks — just selliseks, nagu see on alati olnud ja olema jääb.
