Suhtepartnerid kogevad laias laastus kahte suhte faasi: ühendust ja selle ajutisi katkemisi.
Ühenduses partneriga olla on lihtne – oled armastatud ja hoitud, tunned end turvaliselt ja teie vahel on lähedus. See lähedus võib olla intiimne, kuid ei pruugi. Kõik oleneb sellest missugune on teievaheline armastuse keel.
Ühenduses olles partneriga on turvaline teha ühiseid plaane, suuri investeeringuid, kokkuleppeid ja sõlmida lepinguid, sest kõik tundub nii jääv ja vettpidav. Oled loonud endale kujutluse igavsest paradiisist, mida mitte miski ega keegi ei saa mõjutada. Välja arvatud su enda partner.
- Kui su partner ei anna sulle mingil temale teadaoleval põhjusel tagasisidet, või kinnitust su tunnetele, sest ta tähelepanu on kuskil mujal, töödel ja projektidel, või lastel ja murede lahendamisel näiteks, siis kuidas sa sellele reageerid?
- Kas sa tõmbud endasse? Tunned end armastusest ilma jäetuna? Tunned end ebaturvaliselt? Oled pettunud ja solvunud, sest nii sinuga ju ei tohiks armastav inimene käituda?
- Millised on sinu käitumismustrid, tunded ja uskumused trigeri käivitudes?
- Kas sa märkad oma tundeid? Kuidas sa end tunned? Ei ma ei mõtle selle küsimuse all seda, et “hästi”, või “halvasti” vms. Ma mõtlen – milliseid tundeid ja emotsioone sa koged? Viha, solvumist, üksindust, hüljatust?
- Mida sa usud kui sa sedasi end tunned? Millised on sinu uskumused, mis PANEVAD sind niimoodi tundma? Ei, see ei ole partner, kes paneb sind niimoodi tundma. Tema on triger, kes KÄIVITAB sinus need tunded, mis sinus on juba olemas olnud.
- Millist mustrit sa märkad endas kui su partner sind ikka ja jälle teataval viisil trigerdab? Kas sa ise seda mõistad, et tegemist on MUSTRIGA? See tähendab, et sa kordad oma käitumist ikka ja jälle samasugusel viisil, ning küsimus ei ole üleüldse selles teemas, mis oli trigerdamise aluseks (nt ta ei valanud su kohvile täna piima, kuigi oli seda alati teinud), vaid selles kuidas sul on TAVAKS SAANUD reageerida.
Vahet pole kas üleltoodu käib sinu enda või su partneri kohta, või mõlema kohta. Suhtes on alati kaks inimest, kellel on sarnane muster. Kui ühel see käivitub, siis peagi teisel ka.
Kas sa märkad, et trigeri tõttu mustri käivitudes ja ühenduse katkedes on hakanud kujunema mingi tunnete tuimus. See on kaitse haigetsaamise ees. Kui see kaitse käivitub, siis aja möödudes teie suhtes ei ole enam tundeid. Suhtlete vaid kaitsete tagant, kui üldse suhtlete. Selliselt suhted välja surevadki. Ja siis minnakse lahku.
Kuid saab ka teisiti. Mida tuleks siis teha või tähele panna?
Esiteks seda, et trigereid ei saa ei kontrollida ega vältida. Need kuuluvad eranditult sinu enda mustri juurde. See on ju sinu emotsionaalne muster mis käivitub selle peale kui sa tajud partnerit käitumas teatud visil ja mõtled sellest kui enda suhtes negatiivsest. See on sinu enda mõytlemise muster, mis tuleneb sellest mida sa sügaval enda sees usud.
Miks ma ütlen sügaval enda sees? Aga sellepärast, et uskumused ei ole tekkinud eile, ega ka mitte eelmises suhtes. Enamus düsfunktsionaalseid uskumusi tekkis lapsepõlves vastuseks vanemate (trigerite) käitumisele ja suhtumisele meisse. Ehk meie ise kujundasime oma käitumise vastavalt sellele kuidas me oma lapse mõistusega olukorrast aru saime. Me lõime oma loo, oma narratiivi, mida hakkasime elama.
Me hakkasime sellesse loosse niivõrd uskuma, et pidasime seda tõeks. Kuna ma usume seda lugu tänaseni, siis selle tõttu tulebkisee lugu meiega suhtesse kaasa.
Ainult sellepärast, et oleme nii veendunud oma uskumuste loodud tões tekivadki suhtes ühenduste katkemised, ning minevikus kogetud valusad olukorrad, mida iga hinna eest püüame vältida, kordavad ennast.
Kui sinu soov on elada oma elu ühenduses partneriga, mis on turavline, armastav ja hoidev, siis pead alustama iseenda mustrite teadvustamisega ja analüüsimisega. Eeldusel, et partner teeb sedasama, jõuate te kas ise, või terapeudi abiga tüünesse suhtesadamasse.
Üksi suhe ei ole vaikimisi vaba ühenduse katkestustest. Need tulevad igal juhul, sest meil on minevik, mis elab meis meie enda teadmata oma elu. Seda tuleb endale selgelt teadvustada ja aktsepteerida. Ainult siis on võimalik astuda järgmine samm ja hakata neid musterid muutma.
Mustreid suhtes peavad tahtma mõlemad osapooled muuta. Ühest üksi ei piisa. Kui mõlemad astuvad sammu teise poole avatuses, sooviga taastada sühendus ja kommunikatsioon, sooviga teadvustada ja õppida ise olema parem partner, siis saab jõuda suhtes järgmisele arengutasandile. See aga tähendab, et suhtlemise viisi tuleb muuta täielikult. Vanad eeldused enam ei tööta. Näiteks sellised, et küll ta mossitamisest ära väsib ja küll ta siis kaissu poeb, sest tema ju vajab seda; või mina olen endaga tegelenud küll, nüüd on tema kord end muuta vms.
Enda sirutamine teise poole ja sammukese astumine tähendab seda, et astud oma mustrist (loe: turvaruumist) välja ja lubad endal olla haavatav. Teadvustad seejuures oma hirmusid, mis panevad sind tagasi tõmbuma ja lubad endal sel korral (erinevalt lapsepõlves toimunust) toimida teisiti. Sellega sa alustad mustri muutmist, isegi kui pole veel selgelt teadvustanud milles see muster seisneb. See on esimene ja suurim samm muutuse suunas. Sellele järgnevad järgmised sammud.
Kui sa esimest sammu ise ei astu ja eeldad, et muster kuidagi iseenesest raugeb või partneril saab enne isu täis, siis sa jätad kasutamata kõige suurema võimaluse, trumpässa, oma arengulisel teekonnal.
