Ego teke
Ego sünnib inimese teadvuses kui eraldatuse kogemus. Lapsena tajume algselt ühtsust – meid ja maailma ei erista veel selged piirid. Kuid järk-järgult kujuneb identiteet: nimi, rollid, ootused, võrdlused teistega. See kogum mälestustest, uskumustest ja harjumustest hakkab looma „mina“ kujutist, mida me peame iseendaks. Ego pole halb, ta on lihtsalt tööriist, mille kaudu inimene õpib maailma navigeerima. Kuid kui unustame, et ta on vaid tööriist, ja võtame teda kui ainsat tõde, muutub ta vanglaks.
Ego väljendus
Ego väljendub pideva vajadusena eristuda ja kinnitada oma olemasolu. See võib olla läbi saavutuste, kaitsemehhanismide, kontrollivajaduse või hinnangu andmise. Ego ehitab lugusid: „Ma olen parem“, „Ma olen halvem“, „Mul on õigus“, „Mind ei mõisteta“. Need lood hoiavad inimest pidevas võrdlemises ja pinges. Ego toitub tähelepanust ja vastupanust – nii hirmust kui ihalusest (soovist).
Kannatus
Ego loomulik olek on kannatus. Kuna ego eksisteerimine tugineb eraldatusele ja pidevale võitlusele olemasolu eest, kogeb inimene sisemist rahulolematust. Kõik saavutused on ajutised, kõik kaotused toovad emotsionaalset valu. Ego hoiab kinni inimest lõputus tsüklis: pidev püüdlus, järgnevalt pettumus. Kannatus on kui alarm, mis näitab, et inimene elab eraldatuse illusioonis, mitte oma tõelises olemuses. Tegelikkuses hoiab inimene ise egost kinni, mitte vastupidi.
Ärkamine läbi kannatuse
Kannatus viib küsimuseni: „Kas see ongi kõik?“ See hetk, kui inimene ei suuda enam ego mängus leida tõelist rahuldust, on ärkamise algus. Ärkamine tähendab nihkumist välise kontrolli ja identiteedi otsimiselt sisemise vabaduse poole. Inimene hakkab tajuma, et ta ei ole oma mõtted, emotsioonid ega rollid. Ta hakkab märkama vaatlejat enda sees – teadlikkust, mis on alati kohal, sõltumata kogemusest.
Ärkamise protsess
Ärkamine ei ole hetkeline sündmus, vaid protsess. See võib olla lühike sähvatus või aastatepikkune teekond. Inimene läbib kihte: illusioonide lagunemist, sisemisi vastuseise, ego tagasitulekut ja taas lahtilaskmist. Tihti on vaja tõukeid – kriisi, kaotust, sügavat depressiooni, või hoopis meditatsioonilist praktikat ja õpetaja juhatust. Ärkamise tee tähendab pidevat kohalolekusse ja vaikusse sukeldumist ja süvenemist.
Elu ilma egota
Ego täielik kadumine ei tähenda isiksuse või tegutsemisvõime kadu. Pigem kaob identifitseerumine egoga. Inimene elab vabaduses, kus mõtted ja emotsioonid võivad tulla ja minna, kuid nad ei määra enam tema olemust. Elu ilma egota on loomulik voolamine, kus iga hetk on terviklik, kus puuduvad sunnid ja tungid. Suhetes ei otsita enam kinnitust ega kaitset, vaid kogetakse ühtsust ja armastust. Kannatus asendub kaastunde ja rõõmuga.
