17. veebruaril 2026 toimub 28° Veevalajas noorkuu ja päikesevarjutus. See ei ole lihtsalt üks kuu loomine – see on hooaja esimene varjutus ning sellega siseneme ametlikult varjutuste portaali. Tegemist on põhjasõlme varjutusega, mis tähendab, et see kannab evolutsioonilist impulssi: see ei lase meil jääda vanasse, vaid lükkab edasi – isegi siis, kui me ise veel kõhkleme.
Varjutused on oma olemuselt rollide ümberpööramine. See, mis oli nähtamatu, muutub nähtavaks. Ja see, mis tundus kindel ja nähtav, võib hajuda. Midagi tõmmatakse valguse kätte – ja midagi kaob pimedusse, selleks et teha ruumi uuele.
Veevalajas toimuv päikesevarjutus toob esile vanad müüdid, lood ja identiteedid, mille järgi oleme elanud, kuid mis ei peegelda enam seda, kelleks me oleme saamas. Enne uude ajastusse astumist peab miski vabanema. Ning see ajastus on märgiline – vaid kolm päeva hiljem, 20. veebruaril 2026, kohtuvad Saturn–Neptuun ühenduses 0° Jääras. Kui Saturn ja Neptuun saavad kokku sodiaagi nullkraadis, seemendatakse uus müüt, uus narratiiv, uus kollektiivne lugu. See on justkui Genees – alguspunkt, kus vana tsükkel on sulgunud ja uus saab sündida.
Enne sündi tuleb äratundmine.
See päikesevarjutus on täpses kvadraadis Uraaniga 28° Sõnnis. Uraan Sõnnis raputab meie turvatunde alustalasid. Siin kerkib esile Minotauruse müüt – olend, kes sündis vangistuses ja elas labürindis. Labürint ei ole lihtsalt ehitis. See on süsteem – keerukas struktuur oma sisemise loogikaga, mille eesmärk on hoida meid seal sees nii kaua kui võimalik.
Psühholoogilisel tasandil on labürint meie uskumussüsteemid. Meie toimetulekustrateegiad. Narratiivid, mida me endale kordame, et tunda turvalisust. Identiteedid, mille loome, et ebakindlusega toime tulla. Paljusid neist me ei loonud ise – need on päritud. Me sünnime neisse sisse, nagu meie vanemad ja nende vanemad enne neid.
Need struktuurid olid kunagi vajalikud. Ohu, nappuse ja ebastabiilsuse maailmas pakkusid need kaitset. Aga labürint püsib ainult seni, kuni me usume, et see on ainus reaalsus.
Veevalaja päikesevarjutus toob läbimurde tajumises. Nagu lind, kes ühel hetkel märkab, et puuri uks on kogu aeg lahti olnud. Me võime lihtsalt lahkuda. Mitte läbi suurema pingutuse, vaid läbi äratundmise.
Küsimus ei ole enam selles, kuidas paremini koridorides joosta. Küsimus on: miks ma selle ehitasin ja miks ma ikka veel siin olen?
Probleem ei ole töö tegemises ega vastutuses. Probleem on selles, kui me ajame segi ellujäämisstruktuurid ja reaalsuse enda. Kui me usume, et süsteem ongi elu.
Veevalaja ja Uraani kvadraat ei paku väljapääsu läbi suurema kontrolli. See pakub vabanemist läbi mustri äratundmise. Kui me näeme struktuuri ülaltvaates – kui me pole enam Maatriksi sees –, saame valida loogikast täielikult väljumise.
17. veebruari varjutus aitab meil lõdvendada haaret aegunud müütidest. 20. veebruari Saturni ja Neptuuni kohtumine 0° Jääras külvab uue loo seemne. Midagi peab lõppema, et midagi saaks alata.
Sest lugu, mille järgi me seni oleme elanud, ei ole enam see lugu, mida peaksime edasi elama.
Ja kui miskion paigast ära, siis võib-olla just sellepärast, et see ei kuulu enam järgmisse peatükki.
